Kruvikeeraja ajalugu

Ristkruvi ja ristkruvikeeraja leiutas Henry Phillips 1930. aastatel. Esiteks kasutatakse seda autode konveieril. Seetõttu nimetatakse Phillipsi kruvi ja Phillipsi kruvikeerajat ka Philipsi kruviks ja Philipsi kruvikeerajaks.
Pilukruvile väikese pöördemomendi pealesurumiseks mõtlesid inimesed avada kruvipea küljes oleva pilu ning vastava pilukruvikeeraja abil saab kruvi hõlpsalt kinni keerata ja lahti keerata. Teaduse ja tehnika kiire arenguga aga levib kruvi rakendamine üha laiemalt ning ilmnevad ka kruvi ja pilukruvikeeraja puudused. Esiteks, kui kruvipea pesa on kahjustatud, ei saa kruvi välja keerata. Mida pikem on pilu pikkus, seda lihtsam on see väänamise käigus kahjustada saada.
Sälgu pikkuse lühendamiseks, sälgu kahjustuste vastupidavuse parandamiseks ja sama suure pöördemomendi ülekandmiseks mõeldakse kasutada ristsoont, mis talub sama pöördemomenti, kuid sälgu pikkus on poole lühem ja vastupidavus kahjustustele on oluliselt suurenenud. Kruvikeeraja on algselt siksak-tüüpi ja seda ei saa kasutada ristsüvendatud kruvide jaoks. Toodetakse ainult teist ristsüvendiga kruvikeerajat, mis vastab ristsüvendatud kruvidele. Kruvikeerajaid on kahte tüüpi.
Pilukruvi on kasutatud masina leiutamisest peale. Kõiki kruvisid vanal masinal välja vahetada on võimatu. Ristkruvikeerajat ei saa piluga pilus kasutada. Pilukruvi kasutatakse endiselt tootmises, seega tuleks pilukruvikeeraja alles jätta. Nii on enamikes uutes masinates kasutusel ristsüvendkruvid ja vanad on endiselt kasutusel, seega on võimalik kasutada kahte kruvikeerajat korraga.